Tütarlaps kuldsest läänest | Rahvusooper Estonia

Giacomo Puccini ooper

Guelfo Civinini ja Carlo Zangarini libreto David Belasco samanimelise näidendi ainetel
Maailmaesietendus 10. detsembril 1910 Metropolitan Operas
Esietendus Rahvusooperis Estonia 21. septembril 2018

Itaalia keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega

„Tütarlaps kuldsest läänest“ („La fanciulla del West“) järgnes „Madama Butterflyle“ (1904), mis põhineb samuti Belasco näidendil. Ooper esietendus edukalt Metropolitan Operas 1910. aastal, peaosades legendaarsed Enrico Caruso ja Emmy Destinn.

Ajal, mil ilukirjanduses ja kinolinal hakkasid tooni andma vesternid, tõi Puccini selle žanri ka ooperilavale. „Tütarlaps kuldsest läänest“ mõjutas mitmeid 20. sajandi heliloojaid, eriti aga Andrew Lloyd Webberit, kelle „Ooperifantoomis“ (1986) esitatud aaria „Öömuusika“ kopeerib Dick Johnsoni esimese vaatuse aariat „Quello che tacete“.

Puccini kaunid meloodiad ja orkestri kõlavärvid on taustaks kullakaevurite laagrile, kus elab pokkerit mängiv ja püstolit kandev kõrtsiomanik Minnie. Minnie satub armukolmnurka ilusa lindprii Dick Johnsoni (varjunimega José Ramirez) ja šerif Jack Rance’iga, kes on Johnsoni otsinguil. Minnie’l tuleb võidelda armastuse eest, aga ka võimaluse eest alustada uut elu koos oma kallimaga.

Puccini muusikalise nägemuse Ameerika Metsikust Läänest toob lavale üks meie aja suurimatest nimedest ooperimaailmas, Argentina tenor, dirigent, lavastaja ja stsenograaf José Cura, kes on tuntud intensiivsete ja omanäoliste ooperitegelaste kujutamise poolest. Seen and Heard International on kirjeldanud Curat kui „polümaati, meie aja Leonardo da Vincit“.

José Cura: „Esimest korda laulsin Johnsoni/Ramireze osas 1992. aastal ja sellest ajast saadik olen sellesse ooperisse armunud. Võib ehk vaielda, kas tegu on just Puccini kõige parema libreto või terviklikuma muusikaga, ent seegi arvamus pole kuigi usutav, kui pärast „Fanciullaga“ alanud ja muusikamaailma šokeerinud harmoonia ja meloodia revolutsiooni jäljendavad nii paljud heliloojad häbitult midagi, mis kunagi – ja mõnikord ka tänapäeval – nii karmi kriitika osaliseks on saanud. Olen alati unistanud võimalusest tuua esile selle tähelepanuväärse teose mitmed emotsionaalselt ja psühholoogiliselt sügavad hetked. Nüüd on Rahvusooper Estonia selle võimaluse mulle andnud. Jään väga ootama meie ilusat koostööd, millest loodetavasti sünnib mitmeid järgmisi koostöövõimalusi pakkuv ühisprojekt.“

Dirigendid