ESTONIA MAJA SAJANDIPIKKUNE AJALUGU
Rahvusooper Estonia tegevusele pandi alus 1865. aastal, kui Tallinnas loodi laulu- ja mänguselts „Estonia“. Seltsi algatusel ja baasil alustas 1906. aastal tegevust professionaalne teater Estonia, mis 1913. aastal kolis vastvalminud teatrimajja Estonia puiesteel, kus asutakse ka praegu.
20. sajandi algul hakkasid kohalikud eesti seltsid seniste puitmajade asemele ehitama kivist teatri- ja seltsimaju, kus asusid tegutsema püsivad kutselised teatritrupid. Hoonete asukohti valiti hoolega, sest tunnetati, et kerkimas on rahvuslikud sümbolid.
1902. aastal esitasid Tallinna eesti seltsid linnale palvekirja 450 ruutsülla suuruse krundi saamiseks, et rajada sinna eesti seltside maja. Kirjas öeldakse, et ruumikitsikus ja tehniliste võimaluste puudumine takistavad teatritegemist, ning märgitakse, et eestlased moodustavad üle 80% Tallinna elanikkonnast ja seega on käes aeg ehitada eesti teater. Seltside arvates on parim koht reaalkooli kõrval asuv puiestee nurk – koht, kus praegu seisabki Estonia teater.
1904-1908 tehti ettevalmistusi uue teatrimaja ehituseks. Raha hoone rajamiseks hakati koguma tulu- ja piduõhtute korraldamisega, teiseks allikaks olid 25-rublased osatähed. Suurimateks osanikeks said Estonia selts ja Tallinna Vastastikune Krediitühisus, kuid osanike seas oli ka palju eraisikuid.
1906. aastal asutati Paul Pinna ja Theodor Altermanni eestvedamisel kutseline teater Estonia.
1908. aasta märtsis peeti Estonia seltsi erakorraline peakoosolek, kus arutleti hoone suuruse ja väljanägemise üle ning sündis mitu olulist otsust. Leiti, et teatrisaal peaks mahutama 1000 ja kontserdisaal kuni 1500 inimest.
1908. aastal kuulutas Estonia selts välja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi. Laekunud 17 töö seast võitjat välja ei kuulutata, teise koha vääriliseks peetakse aga nii venelaste Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri kui ka soomlaste Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekti. Need nimed on juba tuntud: Vassiljev ja Bubõr võitsid hiljuti Tallinna saksa teatrihoone (praegune Eesti Draamateater) konkursi, Lindgren on Vanemuise autor. Lõplik valik langes soomlaste kasuks ning septembris 1909 sõlmis Estonia selts arhitektidega lepingu tööjooniste tellimiseks.
1910. aastal jäi nurgakivi pidulikult paika panemata ja paigutati hiljem hooviseina. Sõja ajal mattus see rusude alla, kust see 1991. aastal leiti. Täna näeb kivi Estonia restoranis.
Estonia teatri- ja kontserdimaja projekt valmis 1911. aasta talvel. Lindgreni osaks oli hoone sisekujundus ja dekoor, Lönn projekteeris katuse ning kupli.
1911. aasta kevadel alustati alusmüüride ladumisega. Ehitustööde juhatajaks sai tunnustatud insener Karl Ipsberg, kes varem töötas keisririigi raudteeprojektide juures. Ipsberg naasis Eestimaale jõuka mehena ning tegi tööd Estonia juures tasuta.
Novembris peeti juba maja sarikapidu, kus tsaarivõimu vastase vembuna tõmmati katusele sinine lipp. Kuna aeg sundis tagant, siis piltlikult öeldes maja üht otsa ehitati ja teist alles projekteeriti. Osaühisus vahetas pidevalt telegramme ja kirju Helsingis elava Armas Lindgreniga, kes saatis jooniseid ruumilahendustega.
Enamiku kõiksugustest keerulistest väli- ja sisetöödest, sealjuures tugevussaavutused ning raudbetoontööd, tegid ära Soome ja Rootsi firmad, keda oskab Lindgren soovitada. Hoone üks ehitajaid oli näiteks kuulsa Rootsi inseneri Ivar Kreugeri ehitusettevõte Kreuger & Toll, mis tegutseb tänapäevani. Ivar Kreuger käis ka ise Tallinnas mitu korda ehitustöid jälgimas. Kohapealt ei olnud selliseid spetsialiste võtta. Üks suuremaid proovikive oli teatrisaali lae konstruktsioon. See tehti topeltlaega, alumine sile lagi riputati võlvilaadse katuse külge – sellist lahendust kasutati esimest korda 15. sajandi alguses Firenze toomkiriku kupli ehitamisel.
Juba 1911. aasta sügisel sai alustada sisetöödega. Lindgreni soovil saabus Tallinnasse arhitekt Bertel Liljequist, kes pidi jälgima, et maja kaunistamine toimuks jooniste järgi. Vahepeal oli aga hakanud kostma nurinat, et maja saab liiga soomelik, nii saadeti Liljequist Tartusse eesti rahva muuseumisse tutvuma eesti motiividega. Selle tulemusena ilmusid sisekujundusse eestilikud detailid, näiteks kasutati jalutusruumi seinte bordüüride kaunistusena punaseid vöökirju. Ka värvilahendusi ning mööblikujundust muudeti.
Ehitus maksis kokku 811 416 rubla, millest korjandustega saadi 100 tuhat ja 700 tuhat oli Estonia seltsi juhatuse liikmete isikliku vara pantimisega võetud laen. Estonia teatri- ja kontserdimaja pidulik avamine toimus 24. augustil 1913.
Uus teatri- ja kontserdimaja avati 6. septembril (toona vana kalendri järgi 24. augustil) 1913 William Shakespeare’i „Hamletiga“. Uuest Estonia hoonest sai Tallinna linna kõige suurem uusehitis. Valminud hoone üks tiib oli mõeldud teatrietenduste andmiseks, teine kontserdisaaliks. Hoone kaht tiiba ühendas nende vahel asuv restoran. Teatri avapidustused kestsid kolm päeva ja sellele pani punkti kontserdisaalis hommikuni kestnud ball.
Juba aasta pärast käis I maailmasõda ning Estonia võeti kasutusele sõjaväehospidalina, majas hakkas tegutsema apteek ning kontserdisaali seati sisse õigeusu kirik. Kuna teatrisaali siiski ei okupeeritud, jätkasid näitlejad etendustega omal kulul.
Estonia teatri näol oli tegemist nn Saksa linnateatri tüüpi mitmežanrilise teatriga, kus viljeldi nii ooperit, operetti, balletti kui ka sõnateatrit. Sellisena oli kutseline Estonia teater tegutsenud alates oma rajamisest 1906. aastal. Samas oli hoone teatrisaal ehitatud just sõnateatri vajadusi silmas pidades.
23. aprillil 1919 tuli Estonia kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament — Eesti Vabariigi Asutav Kogu.
Estonia maja jäi teatrile kitsaks juba 1930. aastatel. Toimusid mitmed ümberehitused, paigaldati Saksamaalt tellitud sisseseadega pöördlava. Hoone laienduse konkurss, mis toimus aastail 1931–1932 ja mille võitis Erich Jacoby, jäi realiseerimata.
Teatri 1938. aasta juubeliväljaandes seisab: „Kakskümmend viis aastat on seisnud see hoone iga tallinlase silmade ees, kuid keegi ei või ütelda, et selle aja jooksul oleks ta kellelegi tundunud ilmelt „ajast läinud“ ehitisena.“ Tuntakse uhkust selle üle, et küllalt detailne tellijapoolne lähteülesanne võimaldas linnaruumi rajada mitmetahulise ning toimiva terviku.
Eesti vabariigi ajal Estonia seltsile kuulunud ja riigilt toetust saanud teater natsionaliseeriti 1941. aastal Nõukogude okupatsioonivõimu poolt. Sama aasta sügisest, mil algas Saksa okupatsioon, oli majaomanik jälle Estonia selts, ent teater ise kuulus Tallinna linnale.
Esialgu andis Estonia etendusi kuus-seitse korda nädalas, edasi aga rohkemgi. Kavas olid endiselt nii sõnalavastused, ooperid, operetid kui ka balletid.
1944. aasta kevadel hakkasid teatri tööd segama õhuhäired, mis kulmineerusid 9. märtsil pommitamisega. Viimaseks lõpuni mängitud etenduseks Estonias oli 8. märtsil kavas olnud saksakeelne Lehári operett „Krahv Luxemburg”. Järgmisel päeval etendunud Tubina „Kratt” tuli aga katkestada – teatrimaja hävis õhurünnaku tagajärjel.
Renoveerimistöid tehti 1940. aastate teisel poolel arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi. Kotli projekt oli inspireeritud 1930. aastate uusklassitsismist ja ajastu nõuetele vastavast stalinistlikust klassitsismist. Arhitekt püüdis säilitada hoone Estonia puiestee poolse fassaadi ilmet, kuid ülejäänud fassaadide väljanägemine muutus põhjalikult. Samuti ei olnud uues projektis enam äri- ega restoraniruume. Likvideeriti ka seni hoone keldrikorrusel asunud turulao ruumid. Seevastu oli ette nähtud laiendus nii teatri- kui kontserdisaali publiku- ja tööruumide, eriti aga lavatehniliste kõrvalruumide osas.
Saalide puhul pidas Kotli oluliseks jääda esialgse lahenduse juurde, ent interjöör kaotas oma juugendlikud jooned ning muutus klassitsistlikult rangemaks. Alar Kotli kavandatud lühtritega kontserdisaal valmis aastal 1946 ja teatrisaal 1947. aastal. Teatrisaali lakke maalisid tuntud kunstnikud Elmar Kits, Evald Okas ja Richard Sagrits suure nõukoguliku sisuga maali. Estonia teatrimajas sai tõeline kultuuritempel.
Estonia hoone ümberehitus jõudis täielikult lõpule alles 1951. aastal ning kahe saali vahele jääv madalam osa rekonstrueeriti talveaiaks 1991. aastal. Sellest hoolimata avati Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projekti järgi taastatud teatrimaja 7. novembril 1947 kontserdiga, mille avalooks oli Heino Elleri sümfooniline poeem „Koit“. Avamispidustuste teises osas etendus Eugen Kapi ballett „Kalevipoeg“.
Pärnu maantee poolne juurdeehitus, viiekorruseline ja kaheksa meetrit lai ametiruumide korpus valmis aastaks 1951.
1970.–1980. aastatel toimus mitmeid Estonia ooperimaja renoveerimisi, mille puhul elati üle pidevaid ebaõnnestumisi.
1990. ja 2000. aastatel renoveeriti teatrimaja arhitekt Peep Jänese juhtimisel. Töö põhieesmärgiks oli katuste vahetamine ja pööningule uute ruumide kavandamine. Teater sai juurde 800 m² pinda.
Maja kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile ning selles tegutsevad kolm iseseisvat institutsiooni: ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.
2021. aastal kinnitas Riigikogu kultuurikomisjon Estonia teatri juurdeehituse Kultuurkapitali summadest rahastatavate kultuuriehitiste nimekirja.
Riigikogu kultuurikomisjonile saadetud mahulises analüüsis vaadeldi võimalust, kus olemasolevasse kasutusse siseõue paigutub ooperiteatri uue saali tagalava, mis leiab seal samal tasandil ühendamist vana hoonemahu lavakompleksiga, võimaldades teatri meeskonnal suures osas praegust lavatagust tehnilist maailma edasi kasutada. Samas luuakse uued ligipääsud ja piisavad ühendused, et dekoratsioonidega seonduvat majasisest logistikat tänapäevastada.
Uue saalimahu lisamisel teise korruse tasandil ühendatakse omavahel orgaaniliselt niisiis kaks osa, uus ja vana, tekib teatri n-ö süda ehk omalaadne tagalavade süsteem. See võimaldab suure osa olemasolevast majast ja seal paiknevatest pindadest integreerida uue kompleksi koosseisu. Saal koos publikuruumidega on paigutatav ajaloolisele Uuele turule, kus Draamateatri pool olevale haljakule jääb oma praegusesse asukohta Palutederi 1905. aasta monument, pargipaviljoni ja uue teatri sissepääsu vahele paigutub Pätsi väljak koos avalikkusele juba tuntud monumendiga.